- Details
Soela
silmapiiri triip
poolitab taeva ja maa
laev sõidab läbi (R:Grevel)
Ja nii ongi kui lähed Soelasse. Üks joon kauguses ja väike laevuke, mis libiseb mööda joont ükskord ühele poole ja teine kord teisele poole.
Aga kui jääd sinna pikemaks, näiteks nädalaks, siis hakkad nägema ka pisemaid asju, mis omakorda võivad Sind panna mõtlema palju suuremate teemade üle.
Sellel sadamal on oma nägu. Iga asi või ese, mis sadamas on, on kellegi käe või mõttega puudutatud. On need siis Ene lillepeenrad ja muulimärgid, kus ühel kalal on hambad ammuli, Reeda kivilepatriinud ja puupurjekad, Arno muulirajad, Enno saareplankudest lauad või miski muu – kõigele on hing juurde pandud. See sadam on nende inimeste nägu, kes seal toimetavad.
Ühel hommikul minnes Riinuga kohvikuust lahti tegema, olid Reet ja Arno juba seal, tegelikult juba palju varem, sest oli ilus hommik. Arno püüdis kala ja Reet aerutas. Enne kümmet jäime nende kuuri ukse ette trepimademele istuma. Ja jutt hakkas veerema. Rääkisime nende viimastest raamatutest. Olin neid salamisi sadamas juba varem sirvinud. Rääkisime, kust mõtted tulevad, kuidas nad vormuvad, miks mõned jäävad, aga mõned kaovad, kuigi oleks tahnud, et jääks. Kuidas Juhan Liiv tajus Peipsi järve laineid ja kirjutas luuletuse „Üle vee“ ja kuidas Reet pani Soela lained oma rütmiga oma luuletusse. Millised kriukad peitis Arno oma illustratsioonidesse. Rääkisime „Prantsuse lastetoast“ ja millised võiksid olla tänapäeva hariduse põhitõed. Lõpuks hüppas Reet püsti ja tõi kuurist paberi, kuhu oli joonistatud linnu kuju ja küsis: „Kas teate, kust see pärit on? Näe siit!“ Jah, tõesti. See lind oli olnud meie vahel kogu selle aja, põrandalaua mustri sees, aga mae polnud seda märganud.
Ega Arno polnud nendel päevadel ainus kalastaja. Tõsisematest kalameestest käis ka Peeter ja Randvere papi. Igaühel oma püügi filosoofia. Randvere mees sai eelmine aasta 10. augustil hea saagi ja arvas, et see kehtib ka sellel aastal, Peeter harrastas kannibalismi meetodit, pani ahvenale venna liha konksu otsa, Arno aga püüdis suuri ahvenaid suurte vihmaussidega. Tal oli üks nipp veel, aga seda ta ei avalikustanud. Saagiga läksid koju kõik.
Kuigi ilmad nädala vältel olid muutlikud, vihmapilved vaheldusid ületaeva vikerkaartega, leidsid tee sadamasse karvane sajajalgne, kivikest võrguniidis tassiv ämblik ja vene, läti, leedu, soome, poola, saksa ning itaalia keelt kõnelevad inimesed. Bolognast pärit külastajate arv oli muljet avaldav, sama kui nende poolt ära söödud Karja Pgariäri saiad ja teekoogid. Suurte itaalia perede kõlav laulev jutt veeres tundide kaupa üle Soela kai. Sakslased viskasid randa pikali ja otsustasid, et Tallinn võib neid veel ühe päeva oodata. Aga aeg ajalt nad küsisid, et kas me ise ikka teame kui suurepärane koht see siin on.
Reedene päev oli teatripäev. Margus küll kahtles, kas sadam võiks olla teatrilava, aga ilm pööras kuivaks ning soojaks, seltsiruumi aknad said Riinu ja Kaspariga kõrvale lükatud, publikut tuli just toolide jagu ning Taritu näitetrupp oma säravate ja kroonitud näitlejatega esitas tõelist klassikat, Tšehhovi „Juubelit“. Proloogiks etendusele oli Taritu meesansambli kontsert ja epiloogiks tõeline juubelitort, millest suutäie sai iga kohaletulnu. Peale etenduse lõppu ei tahtnud keegi koju minna, ei külalised ega kodused. Viimane teema, mis enne südaöist „Head, ööd“ lahkumislaulu, oli tähelepanek, et Soelas puuduvad kõrged aiad, väravad ja kümnetest punktidest koosnevad keelusildid, aga sadam toimib ja kadudeta.
Pühapäeval oli selline kodune tunne, nagu suurtes peredes, kus lapsed tulevad koju ja räägivad kus nad on olnud ja mida teinud. Tulid Urmas ja Ene perega, tulid Reet ja Arno, tuli Vallis. Arno rääkis, kuidas saada odaviske rekordiviskajaks ja mis tunne on üle aastakümnete seista pjedestaalil. Vallis rääkis halenaljakaid lugusid jahimeestest ning -naistest. Naersime ja tundsime kaasa. Urmas ja Ene koos oma täielise perega vaatasid üle karused hoolealused, sõid lõunat, arutasid Ennoga, mida peaks lastele pärandama ja mis ise oleme saanud. Üks idee oli, et kõige paremad maainimesed tulevad Viljandi Kultuuriakadeemiast, kus õpetatakse endast ja teistest arusaamist. Väärt haridus.
Meie valvenädala pärliks oli pühapäevaõhtu hämaruses treileril saabunud „Turm“, kes tahtis minna ja läkski Hiiumaale. Seisime ning vaatasime laeva ja kolme noore inimese tarka ning täpset toimetamist. Nemad teadsid, mida nad teevad, sest sedamoodi on aastasadu tehtud. Ainuke, millega aidata saime oli 500 kg kive ja kolm tassi sooja kohvi.
Kui nüüd lugeda sadama külalisteraamatut, siis meeldivaid tundeid ning häid mõtteid on siit asanud ka teised, peale meie pere. Tore, et Soela sadam on olemas ja tal on kodutunne sees.
tõed ilmnevad
väikestes asjades nii
et ostke luupe (A. Kuusk)
- Details
Saarlane Arno Kuusk andis välja mahuka värsiraamatu, kus pildistab maailma senryu ja haiku vormis.
“Olen paari aasta jooksul justnagu kõrvaltvaataja piilunud iseenda peas ja meeltes toimuvat ja sealt ekstraheerinud mõtteid ja tundeid ning püüdnud need jaapani kolmerealise ja 17-silbilise värsivormi võrku. Sisse jäid mõttesähvatused ja mõtisklused elust ja ilust, lustist ja vaevast ning muidugi ka igapäevaste toimetuste ja puhkehetkede kajastused. Enamikus humoristlikus laadis,” avab Kuusk ise 340-leheküljelise teose saamislugu.
Illustratsioonid kritseldas autor ise – sellistena on nad osa lugude sisust, mida kirjutaja ise kõige paremini mõistab, ja need aitavad seetõttu kaasa luuleteksti paremale mõistmisele ning ka mitte liiga tõsiseltvõetavusele, mis mõnede värsside puhul on paslik.
Eelmine luulekogu “Saatus sünnib peas” on Kuuse sõnul otsas. “Esialgne hirm, mis tekkis Meie Maa luulevaatleja küsimusest, et milleks niisuguseid värsse kirjutatakse, on nüüdseks taandumas. Suusõnalised vastukajad on julgustavad, ehkki ma ei kavatse kauemaks luulepõllule jääda, kui just sisesund luulevormi kasutamist nõuab. Julgust mõnikord värssides oma mõtteid väljendada lisas ka ajakirjas Looming ilmunud Peeter Sauteri suhteliselt toetav hinnang,” sõnas ta.
- Details
- Details
Kutsun üles mõtlema oma kodusadamale, suvituskoha mereväravale või sõprade-tuttavate edendatavale jahtklubile ning leidma nende tegevusest just see "miski", mis vääriks tunnustust ja rahalist preemiat! Sõnastage sadama tegevust toetava kohaliku kogukonna saavutus, vormistage see taotlusena ning teie lemmiksadama sõbrad võivad saada auhinna, millega lahendada sadamas mõni parandamist vajav kitsaskoht või pidada lihtsalt üks tore pidu.
Merekultuuriaasta 2016 annab koostöös riigihalduse ministri Arto Aasaga välja kolm rahalist tunnustust Eesti väikesadamate arenguks ning kogukondliku tegevuse tunnustamiseks. Välja antakse kolm võrdset *preemiat suurusega 3000 eurot*. Preemiale saab esitada juriidilise isiku, seltsingu või kohaliku omavalitsuse üksuse (KOV), kes on sadama omanik, sadamateenuse pakkuja või nende kogukonda esindav aktiivne koostööpartner. Kandidaatide esitamise tähtaeg on 15. august 2016. Valiku teeb komisjon, kuhu kuuluvad Merekultuuriaasta 2016 ja rahandusministeeriumi esindajad ning valdkonna eksperdid. Preemia saajad selguvad hiljemalt oktoobris 2016.
Lisainfo ja ankeet preemiale kandideerimiseks on Merekultuuriaasta kodulehel:
http://merekultuur.ee/2016/05/
- Details
- Details
Loe pikemalt Saarte Häälest
- Details
Jagan laupäevaseks talgupäevaks veidi infot tegemiste ja vajalike tööriistade osas.
Tööde loetelu:
Urmas
